Tänapäevane polüuretaanvaht ehk PUR vaht arenes välja 1980ndate alguses, kuid selle juured ulatuvad tegelikult mitu aastakümmet kaugemasse minevikku, alustades polüuretaanvahu väljatöötamisest 1930ndate lõpus saksa teadlase Otto Bayeri poolt. Otto oli tööstuskeemik ja alustas 1930. aastate keskel Saksamaal polüuretaaniga katsetamist, et leiutada alternatiiv kummile - materjal, mida oli tol ajal väga keeruline kätte saada.
USA-sse jõudis PUR-vahu tehnoloogia 1940. aastate alguses peamiselt David Eynoni pingutuste tõttu, kes oli suurettevõtte Mobay tegevjuht. 40ndate keskel kasutati mitmesuguseid polüuretaanpolümeere lennunduses ja sõjaväes ning peamiselt segati kemikaalid käsitsi kokku ja paigaldati külmalt valamise teel.
Alles 1950ndate keskpaigas sai polüuretaanvaht tuntuks avalikkuse seas. Lõppkokkuvõttes oli see tingitud uuendusliku Blendomeetri leiutamisest, mille abil oli esimest korda võimalik PUR-vahu paigaldus mobiilseks muuta. Blendomeeter segas ühtlaselt ja strateegiliselt keemilised ained omavahel kokku, et luua teatud tüüpi paisuv vaht. Vaht oli pealekandmise hetkel vedel, kuid paksenes ja kõvenes kiiresti. Sel hetkel oli protsess endiselt osaliselt manuaalselt teostatav. Blendomeetri töötas välja Walter Baughman 1954. aastal. Esimene avalikul turul PUR vahuga soojustatud objekt viidi lõpule aastal 1957 Teksases, USA-s, isoleerides raudteevagunite katuseid.
Blendomeetri leiutamisele järgnenud aastatel leidis polüuretaan tee autotööstusesse. Kerge ja vastupidav materjal oli ideaalne autoosade tugevdamiseks ja isoleerimiseks.
1963. aastal võttis Fred Gusmer enda peale Blendomeetri tehnoloogia arendamise ja efektiivsema pihustusseadme leiutamise. Tema poolt tehtud tehnilised edusammud muutsid pihustatud polüuretaanisolatsiooni hõlpsamini kasutatavaks ja ka soodsamaks tooteks, mis tegi sellest elujõulise kandidaadi laiemal turul kasutamiseks.
Polüuretaanvahtu hakati laialdasemalt soojustus- ja katusemembraanina kasutama 1970ndatel. Samuti oli juba aastate jooksul tehtud palju muudatusi pritsitava polüuretaanvahu koostistes, reguleeritud kasutatavates toorainetes sisalduvaid kemikaale ning PUR vaht hakkas muutuma taskukohasemaks ja teostatavamaks. Esimesed isolatsiooniprojektid olid rafineerimistehaste mahutid ja torud, Mehhiko kaevanduse šahtide tihendamine ja erinevad külmhooned. Juba 60ndatel aastatel teostasid paljud PUR vahu paigaldajad tööstuste kõrvalt ka lisatööna eramute soojustamist.
1970ndate lõpus tekkis suuremal avalikkusel idee "super soojustatud" kodude järele, mida ajendas peamiselt 1970. aastate energiakriis, mil nii koduomanikud kui ka ehitajad hakkasid otsima kulutõhusaid viise hoonete energiatõhususe parandamiseks.
Alates 1990. aastatest on PUR vahu tööstus kogenud tohutut kasvu, kuna infoajastu võimaldas tooteteadlikkusel jõuda massideni. Kasvule on aidanud kaasa ka asjaolu, et energiakulud on tõusuteel ja kokkuhoid on enamikule kodu- ja hooneomanikele oluline. Ehkki tööstuses on polüuretaanvahu üle palju vaieldud määratletakse seda tänapäeval selgelt kui kõige tõhusamat viisi maja võimalikult energiasäästlikuks muutmiseks. Tänapäeval valivad paljud koduomanikud vastupidava PUR- isolatsiooni ning trend ei paista aeglustumist.